Lasin lahti oma keerukast kirjutamisrutiinist

Olen kirjutanud kolm raamatut, kuid kirjutamine pole kunagi olnud lihtne. Ma piinlen lõhe pärast selle vahel, mis on mu meeles ja mis tuleb läbi mu sõrmede. See teeb mind närviliseks ja kahtlevaks ja neurootiliseks kõige suhtes – isegi mu juuksed, millel pole minu arusaamist mööda kirjutamisega mingit pistmist. Oma esimese raamatu kallal töötades ei käinud ma kaheksa kuud salongis. Teine hoidis mind kääridest ja värvimisest eemal kaks ja pool aastat, kuni mu metsikud juuksed langesid selga ja tumedad juured hiilisid mööda kõrvadest.

Mu juuksed ei anna mu kirjutamisele Simsoni-laadset selgust ja täpsust, miks ma siis teen? See võib tuleneda ebausklikust spordimehelikkusest, näiteks pesapallimängija keeldumisest hooaja jooksul sokke vahetada. See võib olla ka reaktsioon tühja lehe hirmule. Või on see viis kontrolli alla võtta ja end pisut karistada.

Vabakäigu uurimisfaasi sügavamal nihkub maastik ja tekib hirm. Seadistan oma telefonis järjest varasemaid äratusi, kuni jõuan kella 4.30-ni, mis annab mulle aega, et saaksin oma tagumiku istmele istuda. - liputav maagiline kirjutamistund: kell 5:30 Ja kuna ma pole hommikuinimene, olen pidanud katsetama erinevaid piinamisvahendeid, et end voodist tõusta: valgust kiirgavad äratuskellad, vibratsioonid, jääkülmad dušid, Tim Ferrissist inspireeritud uinakuplaanid4-tunnine keha. Ühel hetkel püüdsin magada vaid neljatunniste sammudega, et saada võlukunsti juurde mitu korda päevas. See ei läinud hästi.

kuidas klitoriga mängida

olen isegi kasutanud psy-op tehnikad piinlema, et kirjutada. Oma teise raamatu ajal ärkasin igal hommikul Wingsi teose 'Let 'Em In' peale. Pärast kuid kestnud kuud vihkasin ma avamist nii intensiivselt, et lendasin voodist välja, enne kui McCartney uksele koputab… Nii et see tegelikult töötas.

Üritasin oma aju treenida, et jõuda selleni, mida Cal Newport arvab sügav töörežiim (osa rituaalist on paljude tech bro eneseabiraamatute lugemine). Meditatsioon. Hingamistöö. Palve. Hommikused lehed. Kirjutamistalismanid (tass kuivatatud lavendlit, süüdatud küünal, minu lemmikkirjutusraamatKaasaegse raamatukogu kirjaniku töötuba, teatud ehted, mis iga projektiga nihkuvad, konkreetne juukseklamber), seenepulbrid, kristallid, loetelu jätkub. Ma alustasin matcha latte rutiini oma teise raamatu ajal. Konkreetsed keetmistemperatuurid, sõelumine, vispeldamine, aurutamine – kõik ühe tassi kergelt ebameeldiva rohelise tee jaoks – tundusid olevat eelseisva päeva täiuslik metafoor.

Ma pole veel isegi kirjutamise osani jõudnud. Kasutasin Freedomit, et hoida end aja kaotamast (ja siis õppisin selle välja lülitama, mis nõudis teist rakendust ), Tabata taimereid kirjutamisplokkide ajastamiseks, erinevaid kirjutamisprogramme erinevateks etappideks ja lõpuks kleepisin selle kõik Wordi ja segasin vormindamine. Kirjutan mitu kontuuri enne kirjutama asumist, mustandeid enne täieliku esimese mustandi saamist ja kümneid muudatusi, enne kui kellegagi jagan. Ma ei tüüta teid närusetega. See kõik on nii ennastunustav.

Ja siis, kaks aastat tagasi, sündisid mul kaksikud. Igasugune ettekujutus rituaali säilitamisest – rääkimata mu elu kirjutamise ümber väänamisest – haihtus; minu rituaal keerleb praegu ellujäämise ümber. Kui nad olid 2-kuused, sain oma teise raamatu toimetused tagasi. Hiilisin kell 9 hommikul pärast nende lapsehoidja saabumist minema, vedasin perse õpperuumi, millel oli Staplesi võlu, kus mu rind lekkis ja ma nutan, ning naasin siis koju, et uuesti emaks muutuda. Tabata taimereid pole. Ei mingit matcha lattet. Mu juuksed läksid sassi mitte mingi ebausu ja askeesi tõttu, vaid sellepärast, et mul polnud aega. Kuidagi õnnestus mul toimetused kehavälises olekus lõpule viia.

Aasta hiljem, kohe pandeemia alguses, kui mu lapsed hakkasid kõndima, võtsin ette vaimutuste kirjutamise. Nüüd suleti isegi kirjutamisruum, jättes mind ilma lastehoiuta, ainult voodi, süles kirjutuslaud ja nutvad lapsed teisel pool suletud ust. I varastas igal ajal ära mis oli avatud — uinakute ajal jaSeesami tänavmaratone — ja sai raamatu kolme kuuga valmis.

Tahan öelda, et selle raamatu nii kiire valmimine tõestab, et ma ei vaja muid asju. Tahan öelda, et olen pööranud nurga ja visanud ukse taha eneseeituse ja ärevuse jäänused. Et ma lõikan oma juukseid praegu siis kui tahan ja ärkan mõistlikel kellaaegadel ja joon härra kohvist kohvi. Ma tahan seda öelda.

Reaalsus on see, et tunnen end ilma nende reeglite ja tavadeta eksinud. Tunnen end kaootilise, distsiplineerimata, haavatuna kirjutavate jumalate kapriiside ees, kes võivad minult igasugused võimed ära võtta. Ma saan aru, kui kummaliselt see kõik kõlab. Aga ma kirjutan seda siis, kui alustan uut raamatut – otse uurimistöö faasis – ja mul on juba tugev soov oma juuksuriga kohtumine kokku leppida. Mul on tunne, et ma ei tule mõnda aega enam tagasi.